2.Okt.

Tänane päev möödus Tallinnas. Vanaonu sünnipäeval.  Vanatädi ütles mulle jälle, et ma olen tõsiselt ilus tüdruk. Õhtul kojutulles, oli mul igav. Lõikasin juuksed maha. Enamus inimesi olid hämmingus. Agajh. Olin täna temaga ka koos. Ta isegi korraks läks mulle pihta vmdea. See tunne oli nii eriline. Huh, raske. Tahtsin teda silitada. Lausa hoidsin oma käsi tagasi, et seda ei teeks. See oli niiiii raske. Õhh, tahtsin talle öelda, et armastan teda. Healjuhul paar sõna vahetasime. Korra. SEE ON NII RASKE. Öösel leidsin isegi Sõbrapäeva pildid ülesse. Me olime seal koos. Kallistasime.. Õh , kurat, raske on ju ! :S

2.Okt.

Olukord läheb järjest hullemaks. Ma ei jaksa enam. Ma saan naeratada, aga tegelikult ei tea keegi mis mu sees toimub. Mul on raske, mul on valus. Ja sa veel ise vahid mind. Mis see sulle annab? Saad näha et ma ei ole õnnelik,kui vaadata oskad. Mine ole vaba, nagu sa tahtsid. Ära minu juurde enam tule !! Aitab, ma ei jaksa. Mine oma kuradima Aigi juurde. Võiksid üldse ära minna. Või jah , tundub et pean ise muudatuse tegema. Ma tekitan sulle varsti põrgut. Usu mind. Sa ei suuda varsti enam ilma minuta !! You gonna miss me, i know! MA SAAN HAKKAMA! Ma suudan naeratada, suudan olla elav. Ma suudan!!! Ma tean seda,Meie naised olemegi sellisteks asjadeks loodud. Teie mehed olete sitapead, ainult kurat nussite teisi. AITAB ! mõistke meid ka , me ei suuda nii kümad olla, et andeks anda!